tast jagu ja paiskasin ta sinu jalge ette. Sina ju tahtsid, et me
mõõdaksime jõudu."
Rimat-Helit (Gilgame?i ema, jumal Ninsani epiteet — I.S.), kes teab kõike,
räägib isandale, Rimat-Helit, kõiketeadja, ütleb Gilgamesile:
See, keda nägid keset tähti hiiglaslikus taevas, kes nagu Anu sõjavägi
sulle peale tormas, keda sa võitsid ja mu jalge ette paiskasid — see on aus
ja tugev sõber. Ta aitab alati sõpra. Ta jõud saab kuulsaks üle kogu maa.
Ta jõud on suur nagu Anu sõjavägi."
Nagu eeposest teame, saidki Gilgame? ja Enkidu sõpradeks ja sooritasid koos
mitmeid võitlusi ja seiklusi.
Teisel savitahvlil on kirjas ka Enkidu unenägu. Seal on juttu reisist,
mille Enkidu sooritas kotkasmehega allilma, ja on mainitud ka prohveteid.
(Tsiteeritud teoses on Enkidu asemel kasutatud Eabani nime.)
Kokku on Gilgame?i eeposes seitse unenädkirjeldust.
Ka Vana-Egiptuses olid preesterprohvetite koolid, tunti sümboolsete
unenägude seletamist, valmistati ette ka naisprohveteid. Et sellisele
tegevusele suurt tähendust omistati, näitab asjaolu, et kuningate ja
vaaraode juures tegutsesid elukutselised uneseletajad. Vanim unenägude
seletaja ongi pärit Egiptusest, 12. dünastia ajast (2000-1790 a.e.Kr.).
Mõni näide üldse egiptuse sümboolikast. Tõusev täht tähistas inimese sündi,
rõngas mehelikkust, poolkuu meest (abikaasat), kärg naist, ruut täiust
(mehe ja naise ühendus), süüdatud lamp hinge, päike head saatust, sõlm
abielu, puu oksakoht elujõudu.
Värvustest sümboliseeris helesinine kui püha värv vaimu, valge tarkust,
kuldne seadust ja must allilma.
Tihti oli unedel riikide saatusi määrav mõju. Nii viitab egüptoloog J.
Bonwick oma raamatus Napata linnas asuvale monumendile, kus on
hieroglüüfkirjas raiutud kuningas Aman-Meri-Nout unenägu. Võimalik, et
tegemist on Napata kuninga Pianehi (nn. Etioopia-dünastia, 751-656 a.e.Kr.)
egiptusepärase nimega.
Kuningas olevat ühel ööl näinud, et seisab näoga itta. Temast mõlemal pool
on aga kaks madu.
Kuninga und seletati nii, et lisaks^lõunasse jäävale Etioopiale saab ta ka
põhjapoolse ala, Egiptuse peremeheks.
Kuningas võtnudki ette sõjakäigu ja vallutanud põlise Egiptuse vaaraode
residentsi — Memphise.
Vanas Egiptuses oli põhimõte, et unenägusid saadab jumal, kes vajaduse
korral läkitab ka uneseletaja. Head uned pärinevad taeva- ja
ennustusjumalalt Horuselt, halvad uned — kurjuse, tormi- ja sõjajumalalt
Setilt.
,,Gilgame?i eepose" järel on teiseks ülesmärgitud unenäoks arvatavasti
Egiptuse printsi Thutmos IV uni u. 1450 a.e.Kr.
Olles Sfinksi juurde jalutanud, heitnud prints magama. Edasi seisab
kivitahvlil hieroglüüfkirjas järgmist:
,,Momendil, mil Päike oli seniidis, nägi ta und. Talle tundus, nagu oleks
suur jumal ise temaga rääkinud:
,,Märka mind, vaata mind, mu poeg Thutmos. Olen su isa Hormakhu, Khepra Ra
Toom. Sa saad kuningriigi. Maa väheneb oma pikkuselt ja laiuselt. Küllus ja
rikkus kuivavad kokku... Sulle saab elupuult annetatud palju aastaid. Ma
annan ülima kõigist asjadest. Selles paigas, kus ma olen, on liiv mind
katnud. Luba, et täidad mu südamesoovi. Siis annetan ma sulle kunsti, mu
poeg, annetan võime, mu aitaja..."
Kui Thutmosis IV sai vaaraoks, laskis ta puhastada Hormakhule pühendatud
sfinksi tuiskliivast. Ja nagu unenägu oli lubanud, oli Thutmosis IV
valitsusaeg pikk ja viljakas."
Vana-Egiptuses oli IV-III saj.e.Kr. veel komme panna haigeid peajumal
Serapise templisse magama. Jumal pidi end unes ilmutama ja andma nõu,
kuidas terveks saada.
Serapise nimi tuleneb arvatavasti surnust ülestõusnud püha härja nimest:
Apis + jumal Osiris — Oserapis — Serapis.
VANA-KREEKA
Egiptuse uskumused levisid Kreekasse arvatavasti juba enne 1000 a.e.Kr.
Kreeta ja Foiniikia kaudu ning hiljem, kui olid Kreeka-Pärsia sõjad, Pärsia
kaudu.
Ka Kreekas levis ,,templiune" komme. Seda harrastati egiptlastelt laenatud
jumala Serapise ja arstikunsti jumala Asklepiose templeis ning see sai
nimetuseks inkubatsioon.
Huvitav detail: kreeka arstikunstijumal Askle-pios onennustusjumal Apolloni
poeg. Apollon on aga omakorda peajumal Zeusi (Egiptuses vastas sellele
Serapis) poeg.
Kui templiunes antud juhatus osutus õigeks, siis kingiti templile vastava
organi elevandiluust, hõbedast või kullast kujutis. Tavaliselt lisati sinna
veel selgituseks ,,kat onar" — une põhjal.
Üheks Kreeka unenäoseletaja Artemidorose allikaks olidki Asklepiose templis
nähtus tervistumisunenäod. II saj.e.Kr. kirjutab Artemidoros kokkuvõtte
unesümbolite tõlgendamisest — ,,0neirokritika".
Näiteks kästi ühel haigel unes süüa ,,sõrmi". Uneseletaja preestri seletuse
kohaselt sõi haige datleid, mida nimetati nende kuju järgi ka sõrmedeks, ja
tervistus.
Üks rinnapöletikuga naine nägi unes, et oinas imes ta haiget rinda,
misjärel see sai terveks. Uneseletaja käskis ravimit valmistada ühest
rohust, arnoglossusest (oinakee-lest) ja haige sai terveks.
Huvitav on märkida, et toodud näites on rakendust leidnud sõnalised
sarnasusassotsiatsioonid. Artemido-ros lisab, et osa ,,unenägusid on
realistlikud ja iga unenäo seletamisel tuleb arvestada unenägija isiksust".
Kreeka arstikunsti esiisale Hippokratesele omistatakse tähelepanek, et
mõnikord avaldub haigus'köigepealt unes. Usk unes saadavaisse arstlikesse
õpetustesse oli nii tugev, et isegi Makedoonia Aleksander nägi unes
senitundmatut ravimtaime, millega raviti terveks väepealik Ptolemaios.
Cicero kirjutab sellest nii:
,,MafcedooTiia Aleksander, magades ühes telgis oma sõbr» Ptolemaiosega,
keda oli tabanud vaenlase mürginool, nägi sellist und : tema juurde tulnud
madu, kes kutsunud Olymposelt oma ema. Sellel olnud käes suur omapärase
kuju ja värvusega ravimtaime juur, mida ta näitas Aleksandrile. Hommikul
ärgates olnud Aleksandril selle juure välimus hästi meeles. Ta saatnud
sõdurid sellist juurt otsima. Varsti ravimtaim leitigi ja Ptolemaios ning
teised mürginoolest tabatud sõdurid said terveks."
Ateena linnriigi valitseja Periklese (495-429 a.e.Kr.) sõbrataril Aspasial
tekkinud kord haavand lõuale. Raviks aidanud vaid rohi, mida teatanud
Veenus, kps ilmus tuvi kujul.
Periklese enda kohta liigub ka selline jutt, millest räägib Herodotos.
,,Too Agariste (Periklese ema — I.S.) abiellus Xanthip-pos Ariphronose
pojaga ja kui ta õnnistatud seisukorras oli, nägi ta unes, et sünnib lõvi.
Ja mõni päev hiljem sünnitaski ta Periklese, Xanthippose poja."
,
Peale meditsiiniliste probleemide otsiti unenägudelt abi ka riiklikes
küsimustes. Spartas toimusid iga-aastased ,,eforad" — viie körgema
riigiametniku templiuned, mille järel koostati või muudeti seadusi. Et
riigimeeste võimed jäid tihtipeale kasinaks, loodi riiklike küsimuste
tähtsust arvestades spetsiaalsed oraaklid, elukutselised ennustajad.
Kuulsaim oraakel o'li Delfis, Kesk-Kreekas Korinthose lahe ääres Parnassose
mäe nõlval. Delfi oraakli tegutsemisest on teateid alates VII saj.e.Kr.
Ekstaatilisse seisundisse viidud naisprohvet püütia andis tähtsaid
ennustusi. Muuseas peeti Delfis veel nn. püütiamänge, mis olid muusikalis-
sportlikud võistlused ja mida peeti nagu olümpiamängegi iga nelja aasta
järel. Püütiamänge peeti alates 582. aastast e.Kr. kuni IV sajandini e.Kr.,
seega umbes 900 aastat.
Teatavasti oli Delfi oraakel pühitsetud ennustusjumal Apollonile, kes oli
ühtlasi Päikese jumal. Apolloni kaksikõde Artemis, nõidusjumalanna, oli aga
K u u jumalanna. Nii seostati ennustamist ja maagiat kah^ peamise
taevakehaga.
Püütia nimetus on võib-olla seotud Delfi oraakli eellooga. Varem valitses
Delfit draakon Python, kes olevat oma raske kehaga lömastanud mägesid.
Apollon tapnud Pythoni oma eksimatu noolega, kaevanud ta maa sisse ja
rajanud sinna templi, et inimesed saaksid teada Zeusi tahet.
V. Blavatski jt. ajaloolased väidavad, et Delfi pühamu kajastas Kreekas
Kreeta kultuuri mõju.
Apolloni võit Pythoni üle väljendab S. Lurje arvates ,,õhujumalate" võitu
vanemate paikkondlike maajumalate üle. Oli ju Delfi ennustustempel ehk
manteia (oraeula on rooma termin) algselt pühendatud maajumalannale Gaiale.
Võimalik ka, et Pythoni analoogiks on Typhon ja selle egiptuse võrdkuju
Seth (kelle tappis Horus, Apolloni prototüüp).
Antiikkirjanik Sophoklese ajal (V saj.e.Kr.) oli Delfi juba nii kuulus, et
Sophokles nimetab teda Maa kesk-kohaks, maailmakeskuse ohvripaigaks.
Ennustustseremoonia käis Delfis järgmise rituaali kohaselt.
1. Ennustuse soovija tõi templi ees ohvri, andis kingi ja heitis teiste
samasugustega loosi, millises järjekorras Apolloni palge ette ilmuda.
2. Kui järjekord kätte jõudis, teatas saadik oma küsimuse spetsiaalsele
preestrile promantisele, kes selle edastas naisennustajale — püütiale.
3. Püütia istus spetsiaalse templi siseruumis adytonis kolmejalgsel järil
ja viis end ekstaasi. Selleks olevat kasutatud maagaasi või näritud teatud
taimi. Püütiale esitati küsimusi, mille peale ta vastanud üsna seosetult.
Seda tõlgendas preester, kes formuleeris ennustuse tavaliselt salmina. Kui
saadik ei saanud sellest ennustussal-mist hästi aru, tõlgendas seda teine
preester — eksegeet.
Delfi oraakleist on aegade jooksul säilinud kirjeldustes palju juttu.
Viimane Lüüdia kuningas Kroisos (VI saj.e.Kr.), kes olnud kuulus oma
rikkuse, ihnuse ja ettevaatlikkuse poolest, tahtnud teada, millist oraaklit
ta võib usaldada. Ta saatnud saadikud seitsme oraakli juurde palvega
teatada, mida ta teeb kindlal päeval ja kindlal ajal. Ainsana andnud õige
vastuse Delfi oraakel: Kroisos keetnud valgevasest katlas kilpkonna ning
Ñòðàíèöû: 1, 2, 3, 4, 5, 6, 7, 8, 9
